Naised ja kimono

Naiste kimono – Otsetõlkes “midagi, mida kanda”. Kimono lõige meenutab T-tähte ning, kui see veel vähe ütleb, siis meenutab kimono tavalist hommikumantlit, millega meie iga hommik kööki koperdame ning kohvi keedame. Kallim, peenem kimono tehakse siidist, kinni seotakse obi või sashiga. Obi sõlm asub üldjuhul tagapool. See ulatub umbes kuni pahkluuni. Kantakse vasem hõlm üle parema (vastupidi matustel ja leinaajal).
Kehtib ka reegel: mida uhkem on kimoni, seda pidulikum ta ka on. Ning, mida noorem on inimene, seda kirkamad on ta kimono värvid, seda suurem on muster.
Jaapani inimene hoiab oma kimonot nagu esmasündinud poega, sest siidkimono on nii üraatult kallis, et isegi väga rikkale daamile on see paras kulutus. Sest korralik siidkimono maksab umbes sada tuhat jeeni, see on oma kümme tuhat dollarit.
Mustrid ei tekkinud kimonole mitte iseenesest... oo ei, neid ka ei trükitud sinna. Need maaliti siidile käsitsi või siis tikiti. Muster oli see, mis tegi kimono ülikalliks.

Furisode - Naised, kes on vallalised naised kannavad kimonot, mille nimi on furisode. See on laiade ja umbes põranda pikkuste käistega rüü. Alati kirgaste värvidega ning ilusate mustritega. Neiud kannavad seda ka oma “täisealiseks saamise” pidustustel.

Yukata – Jaapani suvekimono. Kantakse suvistel pidustustel ja festivalidel ning muidu ka pärast vanniskäimist hommikumantli asemel. Suvel on see jahutav ja õhuke, nii et Jaapani ilmadega arvestades, pole inimesel nii palav. Erinevalt teistest kimonodest on yukata tehtud puuvillasest riidest, mitte siidist. Yukata kandmisel pole erilisi reegleid, ainult see, et vasemat hõlma kantakse üle parema. Vastupidi tehakse vaid matustel ja leinaajal.
Yukata juurde kantakse geta sandaale, mis on suvise ilma jaoks täpselt parajad.
Yukatal on tihti käised alt laienevad, kuid avad on samad kitsad, nagu ülespool küünarnukki. Seal on nn. “taskud”, kuhu saab panna asju ja need ei kuku välja!

Jūnihitoe – ülipeen Jaapani kimono, mida kandsid vaid kohtu-daamid ja kõrgeimad ülikud. Tõlkes tähendab “kahateistkümne-kordset rüüd”. Alguse sai sedasorti rüü umbes 10. sajandil Heiani perioodi paiku. Kõik kaksteist kihti ja erinevat riietuseset on tehtud puhtast siidist, kogu rüü on ülimalt raske ning naine, kes seda kannab, peab olema küllaltki tugev ning harjunud sellise tundega, et ta oleksjustkui tsemendiga üle valatud, niimoodi, et kaalub poolteist korda rohkem. Junihitoe kaalub tavaliselt üle kahekümne kilogrammi.
Kõige alumisem osa on tehtud valgest siidist, sinna peale on on pandud veel erinevaid kihte ning kõige peal on mantel, mis hoiab alumisi paigal ja kinni.
Erinevate kihtide värvid on väga tähtsad, neil on isegi omad poeetilised nimed, näiteks “kevadine tulipunane õis”. Vanal ajal kandsid Jaapani tähtsad daamid selle kimono juurde oma juukseid lahtiselt. Neil olid väga pikad juuksed, nii et ulatusid isegi maani. Väga tähtis osa oli ka keeruline ning ülikallis lehvik, mida kanti ühes selle kimonoga ning mida naised teineteisele põlvest-põlve edasi pärandasid.
Kui hakata mõtlema sellele, kui palju see kimono kaalus ning, kui paks ning soe materjal on siid, siis saab meiele kõigepea selgeks, kui palav selle kimonoga võis olla.

Michiyuki – Siidist mantel, mis kimono peale käis.