Abielu ja perekond Jaapanis

Suurem osa abieludest, mis sõlmiti, olid puht poliitilised liidud. Naisega anti kaasa kopsakas kaasavara ja seetõttu üldse liit sõlmiti. Või oli vaja parandada, tugevdada mõne perekonnavahelisi suhteid ja nii võtsid vanemad oma lapsed ning panid paari, et tulevased põlvkonnad üksteisega enam nii hullusti ei tülitseks. Sügavad tunded kas tekkisid ajapikku või siis mitte kunagi ja abikaasasid ühendas vaid sõbralik ja usaldav liit.

Üks õige Jaapani mees on väga praktiline, tema küll oma pead selle üle ei murdnud, miks tema ja naise vahel armastust pole. Kui vaja võttis mõneks ööks endale seltsidaami või siis pikemaks ajaks konkubiini.
Ning, kui olukord eriti hulluks läks, siis võisid mehed alati alustada ka salasuhet mõne teise mehega, sest seal polnud mingit häbi, kui olid orientatsioonilt gay või bi. Seks loomadega polnud samuti häbiväärne.

Jaapani naine on romantilise loomusega, mina isiklikult usun, et kindlasti pidi tema rohkem pead murdma selle üle, miks ometi ta pidi abielluma sellise mehega, keda ta armastada ei suuda.
Kuid abielurikkumine naiste poolt oli äärmiselt häbiväärne, naine häbistas nõnda oma abikaasat ja iseennast. Ning abikaasa võis selle peale seppuku e. enesetapu sooritada. Või siis naisest lahti öelda, tema hukata või veel midagi kolmandat.
Ühesõnaga oli abielurikkumine üks paras julgustükk ja samas täielikult oma au rüvetamine ja naised üldjoontes hoidusid sellest.

Jaapanis on inimese keha alati ilusaks peetud ning erinevalt Euroopast ei arvatud suguühet ka peaaegu, et kunagi patuks või pahateoks. Seetõttu pärineb juba 14. sajandi Jaapanist palju pornograafilisi puulõikeid ja trükipilte. Neid nimetatakse “shungaks”.
See, kas neiu abiellus süütuna või mitte polnudki nii oluline. Muidugi üks korralik daam oli abielludest neitsi, kuid kui ta seda polnud – ära teda üldiselt ei põlatud.
Vallasemaks olemine oli aga häbiasi. Õnneks või õnnetuseks oli Jaapani meditsiin juba vanal ajal piisavalt arenenud, et viia läbi aborte nii operatsiooni kui ka teatud mürgiste rohtude söömisel.

Rääkides laste-vanemate suhetest: oma esivanemaid ja vanemaid austati alati, ükskõik, kes nad ka polnud. Ema oli eriti au sees, kõikide poiste seas oli sageli isa esimeseks õpetajaks, vaimseks juhiks ja iidoliks.