Naine ja mees Jaapanis

Kui varakeskaja Euroopas oli naise roll võrdlemisi madal, siis mida aeg edasi, seda paremaks see muutus. 21. sajandil on naised meestega pea igal alal võrdsed ning piirangud puuduvad. Kuid see on nii ainult Euroopas ja arenenud maades.

Ka Jaapanis on asjad parenenud, kuid mehi ja naisi eristatakse siiamaani. Näiteks, kui kõndida mööda tavalist Jaapani tänavat ja vaadata, kuidas abielupaar siseneb restorani: daam avab ukse, laseb härral sisse minna ning läheb ise viimasena. Restoranis: kohad on valitud ning kelner tuleb, et aidata kõigepealt istuma härrasmehe ja alles siis daami.
Tundub väheke ebaõiglane? Meile võib-olla tõesti, kuid mitte jaapani naistele, nad on sellega harjunud. Kui Euroopas käivad suurem osa naisi tööl ja teenivad perekonda raha, siis Jaapanis on ikka veel väga suur protsent naisi koduperenaised ning ei kavatsegi kunagi tööle minna. Muidugi, mida põlvkond edasi, seda läänelikumaks muutub ka Jaapan, ning küllap praeguse kodukanade lapselapsed või koguni lapsed, lähevad kribinal-krabinal pärast kooli lõpetamist kõrgharidust omandama ja sealt ruttu tööle.

Mehed ei vaata selle peale just kõige paremini. Kuna Jaapanis on traditsioonid au sees ning loomulikult ei meeldi ühelegi mehele muutused, mis võivad tuua kaasa selle, et tema abikaasa teenib temast rohkem või midagi muud sama häbiväärset.

Naine – alati allpool

Alustades aegade algusest, kui esimeste külade tekkeni läheb veel paarsada aastat, siis võime juba tollel ajal märgata, et mees on naisest kõvasti tähtsam ja vajalikum. Tema hoolitseb põllu eest, tema käib jahil, püüab kala – ühesõnaga hoolitseb selle eest, et perekond poleks näljas.
Naine on samal ajal kodus, hoiab seda korras, kantseldab lapsi, tegeleb käsitööga. Mina ütleksin, et lõppkokkuvõttes on mehel siiski suurem roll kui naisel, sest igapäevane toit oli vast tähtsam kui see käsitöö, mis naised tegid.

Aastasadu hiljem, kui Jaapanist oli saanud juba ühtne riik, mis jagunes feodaalide ja nende vasallide aladeks, oli naise positsioon sama madal. Muidugi, talunaised olid meestega peaaegu, et võrdsed, kuid aadidaamidele oli jäätud üliväike mängumaa. Nemad said midagi käsutada või juhtida ainult oma meeste kaudu, kavaluse abil.

Siiski räägib ajalugu mitmetest vägevatest ja vapratest naistest, kes abikaasa kõrval sõtta ratsutasid ja seal ühes kaasadega taplesid. Mis võis küll olla see tund, mis nad nii kaugele juhatas?
Jaapani naised on jätnud ka sügavaid märke kirjanduse- ja kunstimaailma.
Mõnikord tuli ka ette, et eriti hakkajad ja kangekaelsed naised sooritasid protestimärgiks oma abikaasade või üldise ebaõigluse vastu, enesetappe.
Ning muidugi juhtisid mitmedki naised terveid sõdu ja riike vaikselt, oma meeste selja taga, liigutades neid nagu go-nuppe.

Sealt võib välja tulla, et naised viibisid meeste seltskonnas spetsiaalsete sirmide taga, sest seda, kui daamid oma nägu näitasid, peeti ülimalt ebaviisakaks. Naised reisisid spetsiaalsetes kandetoolides, mis olid samuti sirmidega eraldatud. Neid peeti pidevas isolatsioonis

Kui naine ja mees istusid kõrvuti, asus naine alati madalamal. Naine tervitas endaga võrdses seisuses meest aupaklikumalt täiskummardusega. Naine kummardab käed ees, mees käed kõrval. Naine ei tohtinud kunagi tänades kasutada väljendeid “dozo” või “arigato”, pidi alati ütlema “arigato gozaimasu” ning rääkima mehega üldse viisakamas ja peenemas keeles.

Õrnema soo esindaja kuulab alati mehe sõna. Sõdalast, kes oma naisega hakkama ei saanud, peeti nõrgaks meheks. Seetõttu ei löönud üks õige samurai iialgi oma naist, vaid näitas talle koha kätte sõnadega.

Üldjuhul sõid naised meestega ühes lauas ainult väga lähedaste sõprade seas. Muidu olid nad meestest eraldatud. Meestel ja naistel olid rikastes majapidamistes kaks eraldi majatiiba, üks ühe, teine teise tarbeks. Kui naisel oli kuupuhastus, siis suleti ta nädalaks ajaks kogu majapidamisest eraldi ruumi.
Tegelikult polnud naised ja mehed teineteisest tingimata pahapärast eraldatud. Lihtsalt nii oli parem, et naised ei siiberdanud isandatel ees, kui need parasjagu klanni asju ajasid või arutasid maa tuleviku üle. Küllap oleksid nad ka rohkem koos olnud, kuid meestel oli päeviti palju tegemist.
Tihti kohtusid kaasad vaid korra päevas – õhtul ühisesse voodisse heites.