Jaapani inimene

Nüüd on ta ehk nagu kõik teisedki lääneinimesed, kuid veel paarsada aastat tagasi võis ühe õige jaapanlase tunda ära puhtuse, õigemeelsuse, kartmatuse, perfektse käitumise ja väga range kasvatuse järgi.

Jaapani inimene on puhas, seda tõendab see, et ajal, mil meie endid kuude kaupa ei pesnud, käisid nemad pea iga päev vannis. Higi lõhna peletamiseks kasutati lõhnaõlisid, viirukit ja muud. Niisiis lõhnasid ka ülimalt palaval ja päikesepaistelisel päeval kõik Jaapani inimesed värskelt ja meeldivalt.

Õigemeelsus? Nad üritasid langetada kõikides otsustes alati kõige õigema. Tõde peeti au sees ning valetamine, salgamine ja laimamine olid enese häbistamine ning selle eest oleks võinud ennast lihtsalt ära tappa. Meenutab ehk pisut kaalude tähemärki, nad on väga kaalutlevad ja arutlevad, kuid otsuse langetamisel mõtlevad eelkõige teistele kui endale.

Kartmatus on voorus. See tunne, kui mässad keset lahinguvälja ning ei tunne hirmu surma ees, on ülev ja vägev. Samurai ei tunne hirmu surma ees, ta ei karda seda. Ta on paratamatult leppinud sellega, et peab olema 24/7 valmis surema kas kellegi teise mõõga läbi või endalt elu võtma. Täpselt sama on ka tema perekonnaga, sõdalane teab, et iga hetk võib olla selline, kus ta peab oma perekonnaliikmele andma käsu sooritada seppuku. Kuid tal pole kahju, ainult hetkeks, sest väärikas surm on parim, mida pereliikmele soovida. Võib jääda mulje, et nende elu muu kui surma ümber ei keerlegi, kuid tegelikult pole see nii. Kõigi nende tõsiste mõtete kõrval on neil piisavalt aega, et elada enne surma ennast täielikult välja.

Käitumine on igal jaapani kodanikul väga hea. Nad suudavad oma emotsioonid täielikult vaos hoida ja teeselda ülimat rahu ka siis, kui sisemus keeb. Kindlasti olete näinud filmi “Viimane samurai”, kus pereema Tata, kes elab ühe katuse all oma abikaasa mõrvariga ning teab sellest, käitub laitmatult ning ülima kergusega selle mehega, kes tappis tema kaasa. See nõuab enesekindlust ning meelerahu. Jaapanlane ei tõsta häält, ta ei karju, ta ütleb kõik, mis mõtleb, kui õudne see ka poleks, ülima rahuga välja. Kõige kaunimast armuavaldusest, rõvedaima sõimuni välja. Proovige nii elada kasvõi ühe päeva oma elust... kardan, et te ei tule sellega toime. Selline suhtumine ja käitumine nõuab head kasvatust, sarnase kasvatusega geene ning pikka-pikka harjutamist.

Kasvatus oli range juba sülelapse east saati. Poisslapsi sunniti tegema retki kohtadesse, kus kummitas, et õpetada neid mitte kartma. Umbes kaheksaselt olid kõik lapsed näinud surma ja oskasid käituda juhul kui nad peaksid ennast häbistama. Jah, kaheksa-aastane laps oskas läbi viia seppukut, ta teadis, mis teha tuleb. Eraldi asi oli aga see, kas ta seda ka suutis. Tihtipeale ei mõistnud lapsed miks seda kõike vaja oli. Nende vanemad tapsid end tühiste asjade nimel, jättes neid endid üksi maailma. Ja mina isiklikult saan lastest aru, sest kohati oli see nende vanematest väga egoistlik. Kahjuks ei mõelnud nad aga sellele, et tulevikus talitavad nad ise täpselt samamoodi.