Ronin e. isandata samurai

Ronin oli isandata samurai. Ronini tekkimisviise oli mitmeid: isanda surm, teenistusest vabastamine, häbistatus, sündimine sõdalasestaatust mittesalanud ronini peresse jne. Ronin tähendab sõna-sõnalt "lainemeest" ning seda ta oligi. Tal ei olnud kodanikuõigusi ning seetõttu pidi ta uitama ning ise hakkama saama. Tihti õpetasid nad oma ettenähtud tasu eest bujutsut või olid kaupmeeste ihukaitsjad. Samuti oldi ajutiselt roninid, et leevendada mõndasi klannisiseseid pingeid ning hiljem uuesti liituda või et õppida välismaalaste juures ning pärast oma teadmisi jagada. Püsivaks roniniks olemine aga tähendas seda, et ronin pidi olema kogu aeg valvel ning küpsema nii palju, kui võimalik, et püsida elus, kuna mõnda rändavat samuraid võis tema kohalolek solvata ning ronin pidi oma elu eest võitlema.

Roninid olid üldjuhul põlastavad nii lihtrahva kui bushide suhtes, kuna varajane suhe lihtrahvaga säilis ja juurde tuli põlgus isandate vastu, kes võtsid neilt kodanikuõigused. Osad roninid siiski otsisid uusi isandaid, kuid kodanikuõiguste puudumise tõttu tähendas ronini teenistusse võtmine pretsedendi loomist, mis isandatele ei meeldinud. Tihti olid nad aga kogunenud röövsalkadesse, kes terroriseerisid külaelanikke ning keda oli raske peatada, kuna tegu oli karastunud sõjameestega. Nende võitluspotentsiaali tunnustasid kogu maa parimad väejuhid.

Kui sõdalane jäi isandata...

Kui samurai isand suri, siis samuraist endast sai automaatselt ronin, sest ta jäi ju isandata.
Olenevalt situatsioonist sai ta valida, mida oma eluga edasi teha:
*Seppuku oma isandale surmas järgnemiseks,
*roniniks hakkamine (kas siis selleks, et maksta oma isanda eest kätte või
et päästa oma nahk; see tõi muidugi kaasa suure põlguse)
*või uue isanda tunnustamine.

Esimene teguviis oli nii laialt levinud, et tänu klannipeade surmale järgnevale massienesetapu lainele tuli välja kuulutada üleüldine põlastus ning see keelati seadusega. See aga ei tähendanud mitte seda, et selline traditsioon kaotati, vaid seda, et see muutus vähem üleüldiseks.

Sageli keeldusid samuraid uuele isandale allumast ning enesetapu sooritamisest, et põgeneda ning oma isanda surma eest kätte maksta ning seejärel järgneda talle surmas. Rohkem arglikud samuraid aga põgenesid hoopistükkis, jäädes nõnda ühiskonna heidikuiks. Tihtipeale aga lihtsalt nõustuti olukorraga ning jäädi teenima uut isandat, kas siis uut klannipead või siis isanda tapjat, kui too haaras kontrolli klanni üle.