Lühiajalugu 175 aastat

Olukord 175 aastat tagasi:

Harumazu – suurim klann, valitseja: isand Harumazu Kachi
Wakirai – teine suurim klann, valitseja: isand Wakirai Honsho
Lunoshi – Väike, tollel hetkel tähtsusetu, valitseja: isand Lunoshi Rimeja
Sagate – keskmise suurusega klann, kuid ei midagi erilist, valitseja: isand Sagate Hano
Rumoshi – naisteklann, kes jäi sõjast üldse puutumata, valitseja: emand Rumoshi Kawaii

175 aastat tagasi oli Tõusva Päikese Maa kõige võimsam klann Harumazu, millel oli kõige rohkem maid, kõige viljakamad põllud ja kõige tugevam sõjavägi. Teine suurem klann, Wakirai, ei jäänud aga Harumazudele alla – ka neil olid vägevad põllud, võimsad sadamalinnad ja palju muudki. Suur kodusõda saigi alguse seetõttu, et Harumazu klann leidis: idas olev Wakirai klann on muutunud liiga võimsaks ja võib õigepea hakata survet avaldama neile, kes nad läänes pesitsesid. Sellel hetkel valitses Harumazusid tõsine ja võimuahne isand Harumazu Kachi (Kachi - võit). Teiselpool oli aga isand Wakirai Honsho – kaval, tasakaalukas, äärmiselt hea poliitik.

Harumazude sõjavägi oli vähemuses, nende ainuke eelis oli, et nende poolel olid nii Sagate klanni sõjavägi ning muidugi Lunoshi klann ühes oma geniaalse klannipeaga.
Lunoshid olid koos väikese sõjaväega (klann oli väike), kuid väga hea poliitikaga klannipea suutis kokku koguda üle tuhande mehe. Sagate klann oli kuulus oma täpsete vibuküttide poolest, kes võisid isegi pimedas märki tabada. Wakirai poolel oli hunnik väikeklanne, kuid isand Honsho sõjavägi oli juba üksinda Harumazudest mitu vaksa üle. Kuigi kõik mehed olid vaprad, oleks kaotus Harumazudele vältimatu.

Peeti maha kolm lahingut. Harumazud kandsid suuri kaotusi, kuid ega Wakiraide olukord parem olnud. Siiski oleks neljas lahing olnud hävitav ning võidu korral saanuks Wakiraid kõik Harumazude ja tema liitlaste alad endale. Seda ei saanud aga Isand Kachi lubada!

Neljas lahing oli tulemas, kuid siis juhtus midagi salapärast: Wakirai klanni pea, tema abikaasa ning kaks ainukest poega said salapärasel viisil surma. Nende laipadel polnud ühtegi haava ja kehast ei leitud ka mürgitamisjälgi. Ainuke, kes perekonnas ellu jäi, oli väike tütar (hiljem isand Lunoshi Massugutori abikaasa Satori)

Wakirai liitlased ja sõjavägi andsid loobumisvõidu kartes taeva viha, sest nende arusaama järgi oli just Sõjajumal see, kes hävitas Wakiraide perekonna. Mitmed väepealikud, kes enne Wakiraide poolel olid, otsustasid kiiresti Harumazude juurde üle joosta, et vähem kannatada isand Kachi viha.

Harumazu sai kogu maa ainus valitseja. Pärast võidu andmist, toimus kuulus “Seitsme öö tapmine” , kus tapeti hulgaliselt Wakiraide suurfeodaale, nende sõdureid, perekondi ja kõiki teisi vähegi lähedasi. Wakirai klanni alad jagati Harumazu, Sagate, Lunoshi ja veel mõne väiksema klanni vahel ära. Lunoshi klannist sai mõjuvõiimas ja suuruselt kolmas klann kogu maal. Sagate klanni positsioon paranes samuti.

18 aastat valitses isand Harumazu Kachi õnnelikult kogu maad. Tal sündis poeg ja kaks tütart. Üheksa aastat tagasi suri isand Kachi ustav naine, kahe aasta pärast lahkus ka suur võitja ise. Troonile tõusis tema poeg Harumazu Kenichi, kes soovis kõndida Isa jälgedes – olla järgmine suur võitja.

Olukord 150 aastat tagasi:

Harumazu – suurim klann, valitseja: isand Harumazu Kenichi
Wakirai – hävitatud, maad laiali jagatud, sealsed aadlikud on kas oma isandat vahetanud, pagendatud või tegid 25 aastat tagasi enesetapu
Lunoshi – maal suuruselt ja tähtuselt kolmas klann, vailtseja: isand Lunoshi Massugutori
Sagate – Suur, võimas, tähtsuselt teine klann, valitseja: isand Sagate Obake
Rumoshi – stabiilne naisteklann, väike, jõukas, üldiselt mõjuvõimas, valitseja: emand Rumoshi Tomoe

Troonile tõusnud nooruke isand Harumazu Kenichi abiellus kauni neiuga lõunast. Liit oli soodne ja abielu tõotas tulla viljakas. Kahjuks aga mitte, viis aastat prooviti soetada pärijat, kuid see ebaõnnestus, vaatamata kõikidele ravimitele ja salvidele, mis pidid esile kutsuma viljakust ja muud säärast.

Kui pärast viit aastat naine käimapeale jäi oli kogu maa rõõm meeletu. Korraldati suured pidustused ja püha teetseremoonia. Kogu õukond arvas, et see kõik oli tänu apteeker Toki Hidekile, kuid kuulduste järgi, nagu hiljem välja tuli, olid mängus palju tumedamad jõud. Kuulujutud rääkisid veel palju aastaid hiljem, et emand sõlmis lepingu varjudega, et need kingiksid talle lapse. Ja need salapärased deemonid tegidki seda ja ta jäi rasedaks.

Kuid see, mis juhtus püha teetseremoonia ajal... kas see oli tõsi või vale – seda ei saa me kunagi teada.

Igaljuhul võtsid sündmused tormilise pöörde ning sellele ööle anti nimeks „Turmaöö“.

Emand Harumazu oli surnud... ühes temaga ka tema sündimata kaksikud ning hiljem järgnes talle Lunoshi Yoboku käe läbi ka Harumazu Kenichi. Lunoshi Yobuku oli kuuldavasti pagendusest naasnud Lunoshide noorim pärija ja ronin, kelle eesmärgiks oli külvata kättemaksu.
Riigil ei olnud isandat ega pärijat.Lunoshid reetsid Harumazud.

Emand Lunoshi Satori läks Rebasega (kuulujuttude järgi Varjude kuninganna) kaasa Varjuderiiki. Lunoshide perekond on lõhenenud, on järel vaid klannipea Lunoshi Massugutori ja tema tütar Nayaru. Oma naise lahkumisest ja häbist hullununa nõudis aga Lunoshi Massugutori õigust minna paariks aastat kloostrisse toibuma. See talle ka anti. Enne lahkumist leppisid aga kaks venda – Massugutori ja Yobuku ära ning Yobukust sai Lunoshide asevalitseja.

Isand Sagate Obaku, kelle kehas pesitsesid kolm Varju, tapeti Rumoshi Tomoe poolt ning enne igaveseks lahkumist jõudis Sagate Obaku surmavalt haavata emand Tomoe nõunikku Kiriasa Rumoshit. Emand Tomoe sai raskelt haavata ronin Yoboku mürgitatud noa hoobist. Ta kõikus elu ja surma piirimail, kuid jäi siiski elama – küll aga võttis tema toibumine aega aastaid.

Sagate Obaku kaks tütart olid veel elus, samuti nende noorem nõbu. Oli lootust, et nad pannakse õigepea mehele. Sagate alad aga lähevad Sagate Akirale.

Yamamura Koji, Sagate Sadako kihlatu suri kangelassurma varjuga võideldes. Tema juhitud Kuusõdalaste vastane organisatsioon „Kumori“ on ilma juhita. Kurjad keeled räägivad, et tegu polnudki kangelassurmaga, vaid hoopiski üks räpane kuusõdalane mürgitas Koji.

Harumazude õukonnapteeker Toki Hideki oli langenud veel suurema kahtluse alla, sest kui emand Rumoshi Tomoe ja Yamamura Koichi läksid tema ravimikojast Harumazu Naomile rohte tooma, leidsid nad apteegi segipekstuna ning Hideki verisekskriibitud näoga õpipoisi surnukeha. Veidraks peeti ka tema ülejooksmist Lunoshi poolele.

Michiko Aoid(emand Harumazu toatüdruk ja kaaslanna) süüdistati emand Harumazu mürgitamises ja seetõttu otsustasid Lunoshi Massugutori ja tema tütar Nayaru ta kõrvaldada.

Üldiselt oli olukord ülisegane, sest keegi tegelikult ei teadnud, kas mängus olid tõesti mingid üleloomulikud jõud, või toimus lihtsalt inimeste vahel suur veresaun. Samas see, mis oli tehtud emand Harumazu surnukehaga, oli kohutavalt jube. Pikkade küünistega loom oli lahti rebinud tema kõhu ja eemaldanud loote. Selle jäänuseid aga ei leitudki. Emand ise suri verekaotusesse

Sõda oli loomulikult vältimatu. Ja habras rahu täielikult hävitatud.

Olukord 124 aastat tagasi ja segaste aegade algus:

Harumazu – suurim klann, asevalitseja: isand Hideo Takeshi
Lunoshi – maal suuruselt ja tähtuselt kolmas klann, ajutine valitseja: isand Lunoshi Yobuku
Sagate – Suur, võimas, tähtsuselt teine klann, valitseja: isand Sagate Hano
Rumoshi – stabiilne naisteklann, väike, jõukas, üldiselt mõjuvõimas, valitseja: emand Rumoshi Tomoe

Pärast ühte aastat leinaaega, mille käigus aega leinamisele kulutati loomulikult hämmastavalt vähe, olid samale maa-alale kogunenud Harumazu ja Lunoshi klanni esindajad ning tulemas oli ka nende sõjavägi, kes oli paari päeva teekonna kaugusel. Samuti olid saabunud kaks valge naha ja kusekarva juustega välismaalast.

Sel õhtul üritati ka sõlmida liitu Lunoshi klanni ja Korea keisri tütre vahel, ent teatud komplikatsioonide tõttu see ebaõnnestus. Lunoshi Yoboku oli lasknud enne lahingut varastada Rabuku Watori 400-aastase mõõga Samehada, et endale võit kindlustada, kuid noormees oli liiga hulljulge ja hooletu ning mõõk varastati taaskord. Samuti näppasid kuusõdalased imelise tulirelva.
Suures vihas lõi isand Yoboku maha Hideo Takeshi, Harumazude asevalitseja, ning Takeshi asemel kuulutas end pealikuks tema nõunik. Kiiresti tapeti mõlemad barbarid.

Öösse kadusid kõik saladused ning lahingusse lahkusid mehed, kelle nägudel peegeldus nukrus kindlast kaotusest.

104 aastat vaheldusid dünastiad ja valitsejad pidevalt. Polnud sugugi ebatavaline, et korra poole aasta takka leiti mõne klannipea perekond koos lemmikloomade ning tema endaga surnult.

Segaduses kadusid vanad klannid ja asendusid uutega. Idas valitsenud Lunoshid asendusid järk-järgult Kensei pereliikmetega. Ning kõigest kuuekümne aastaga oli üks vanemaid klanne maa-alal välja surnud ning asendunud uuega.

Olukord nüüd:

Kuusteist aastat tagasi toimus järjekordse kodusõja käigus saatuslik Tomamura lahing, mille käigus võitlesid kuusõdalased esimest korda käsikäes tavaliste Jaapani sõdalastega. Nad toetasid jäägitult Kensei klanni, kelle juht soosis kuusõdalaste andeid ning oskusi.

Kuid lahingu ajal juhtus midagi kohutavat - neid oli reedetud, keegi kuuvardjatest oli astunud liitu keisri valitsusega ning lasknud end uurida ja oma verest luua needuse, mis halvas kõigi kuusõdalaste võimed ning needis ära nende järeltulijad. Igavene impeerium oli langenud ning vähesed ellujäänud varjusid salajastesse mägiküladesse või põgenesid maalt, et mitte sattuda Jumalate viha kätte, samal ajal üle kõige ihates reeturi surma.

Pärast kuutesadat aastat, mil kuusõdalased olid edukalt põgenenud valitsuse küüniste vahelt, oli nende usaldus lihtsurelike vastu neile saatuslikuks saanud – Tomamura lahing oli kõigest lõks. Lõks, et kaotada Tõusva Päikese Maalt viimased iidsed inimensed.