Religioon

Budism

Budism on õpetus, mis põhineb püüdlusel kannatustest ning taassündide ahelast pääsemisele meditatsiooni ja õigeteeluviiside abil. Buddha õpetusel on neli põhitõde:
1. On olemas kannatus, mis tuleneb kulgemise ja muutumise paratamatuse mittemõistmisest ning väljendub sünni ja surma ringis (sansaaras).
2. Kannatusel on põhjus, mis väljendub ahnitsemises või kiindumuses millegi/kellegi vastu (triðna).
3. Kannatusest on võimalik vabaneda selle põhjustaja kaotamisega ja saavutada täielik vabanemine (nirvaana).
4. Selleks on olemas kaheksaosaline tee: õige vaade, kavatsus, jutt, tegu, eluviis, püüdlemine, mõtlus, keskendumine. Budisti jaoks on ülim eesmärk vabaneda kannatustest, saada valgustatud ning väljumine elu ja surma tsüklist (nirvaana). Meie isiksus ja asjade väline külg on vaid meelepete, mis on olemas niipalju, kui inimene talle väge annab.

Budistlikus õpetuses on neli põhipahet - kõigi kuue meele (k.a. mõtlemine) kaudu saadav nauding, lõbu tekkimisest, maailma naasemisest, väärusk ja teadmatus. Budismis alluvad ümbersünnile ka jumalad, st., et nad ei ole püsivad, nagu näiteks kristluses. Samuti ei ole budism dualistlik õpetus. Budismis leitakse, et oma "mina" arendamine ei ole mitte kasulik, vaid pigem kahjulik, kuna "mina" on vaid inimese kujutluste vili. Samuti on "mina" väärkäsitus inimliku nõmeduse ja kannatuse olulisemaid allikaid.

Jaapanis harrastati laiemalt zen-budismi. Zeni praktikas on kõige olulisem mediteerimine ja sisemine distsipliin, jättes usu-riitused teisejärguliseks. Zeni nurgakiviks on tõdemus, et nirvaanasse jõudmiseks tuleks igapäevast elu mõtestada ja elada virge olendina. Zen treenib temaga tegelevas inimeses spontaan-intellektuaalse reaktsiooni ülima täiuslikkuseni.

Zeni peamisteks põhimõteteks on püüd säilitada meeles vaikus, st. tegeleda probleemiga just nii palju, kui vajalik, vältides liigset mõtlust, tunnustada elu tõelisust ilma moonutatavate kaitsevõteteta, hoolivus teiste suhtes, spontaanne, kuid elastne ja pehme käitumine, dharmaõpetuse järgimist sõnas ja teos, mitte saadeks usuobjekti sõltlaseks ning kõikeläbistav kahtlus. Üks põhimõte oli ka autoriteetide tapmine. Inimeste raskused ei tule sellest, et me oleme omandanud võime keskenduda millegile, vaid sellele, et me ei suuda enam selle taustal suuremat plaani hoomata. Alati tuleb näha või vähemalt aimata kõige taga ühtsust.

Zenis on tähtis püüdetu püüdlus - st., et asjade poole tuleb raugematult suunduda, kuid asjadel tuleb lasta kulgeda
ja toimida.

Shintoism

Shinto on Jaapani põlisusk, olles kuni Teise maailmasõja lõpuni ka riigiusk. Shinto on animanismi vorm, kus kummardatakse kamisid (vaime) ja usutakse, et kogu looduses on elu, igal olendil oma hing.. Osad kamid on mingi kindlas kohas pesitsevad vaimud, kuid on ka põhilisemad, kindla loodusnähtusega seotud kamid, nagu näiteks Amaterasu, päikesejumalanna, Tsukuyomi, kuujumal, Inari, rebaste jumal, Izanagi ja Izanami, kõige esimesed mees ja naine, usano, tormide jumal jne. Shintot on põhjalikult mõjutanud budism, mis tuli Jaapanisse 6. sajandil. Algselt ei
olnud kamidel kindlat hierarhiat või vahekorda, kõiki kummardati samamoodi. Neid ei kujutatud mitte mingi vormiga, kuna nad oli kehatud ja puhtad. Shintos ei pöörata tähelepanu mitte järgmisesse ellu jõudmine, vaid siinsesse ellu
sobimine. Shintos ei ole dogmasi, kõige pühamat paika, ei ole kõige tähtsamat kamit või isikut ning kindlaid palveid. Shinto on eelkõige kogum rituaale ja viise, mis on mõeldud inimeste ja kamide vaheliste suhete vahendamiseks. Shinto põhiteemaks on ka suur armastus ja austus looduse vastu kõigis tema vormides. Samuti pidi end enne kamide
külastamist puhastama rituaalselt ning kamide läheduses ei võinud viibida mingi teatud aja, kui sinuga oli juhtunud õnnetus, nagu näiteks lähedase surm. Seetõttu ei võinud ka leinaperioodis olev inimene osa võtta pulmadest või muudest
taolistest pühadest.

Enne budismi saabumist olid aga kamide kummardamiseks mõeldud rituaalid mõjutatud taoismi ja
konfutsianismi poolt. 8. sajandil koostati Kojiki (Iidsete asjade märkmed, Record of Ancient Matters, ei oska eriti tõlkida) ja Nihon Shoki (Jaapani kroonikad), mille eesmärk oli segundada budismi, konfutsianismi ja taoismi teemasid jaapani religiooni ja et tuua keiserlikule perekonnale rohkem võimu. Shinto nimetus anti talle alles peale seda, kui oli vaja teda eristada budismist. Shintoistlikud kamid aitasid kaasa budismi säilimisele Jaapanis, kuna üks seisukoht oli, et kamid olid üleloomulikud olendid, kes olid veel reinkarnatsiooni tsüklis. Hiljem tõusis esile aga teine seisukoht, et kamid olid hoopiski Buddhade erinevad kujud. Templeid hakati ehitama 6. sajandil, olles seotud
budismi saabumisega Jaapanisse.