Aksessuaarid ja muu

Jalatsid

Obi-ita – peeniked, puust, luust või tänapäeval ka plastmassist plaat, mis aitab obil hoida vormi ja paigal püsida
Koshi-Himo Sash – esimene ja kõige peenem pael, mis seotakse kimono peale.

Obi - lai kimono vöö, mis seotakse sashi peale ning tagant sõlmega kinni. Obi värv on vastavalt kimonole võimalikult kontrastne.

Tabi sokid – Kuulsad jaapani sokid, kus suure varba ja tema kõrval oleva varba vahel on vahe. See vahe on seal seetõttu, et saaks kanda Jaapani sandaale, mis on varbavahega. Üldjuhul on tabi sokid valged.

Waraji – need on tugevast nöörist punutud sandaalid, mida üljuhul kannavad mungad, talupojad vaesed kerjused ja põlluharijad.

Zori – Jaapani varbavahega sandaalid, kantakse tabi sokkidega. Zorid on üldjuhul tehtud puust, nahast, tänapäeval ka sünteetilistest materjalidest. Kantakse piduliku kimono juurde.

Geta – Sarnased zoriga, ainult et kantakse tavaliste riiete juurde, kindlasti mitte piduliku kimonoga. Nagu eelnevalt mainitud, sobib hästi suvekimono juurde. Geta sandaalidel on all nagu kaks hammast, mis jalga mudasest maapinnast eraldi hoiavad ja aitavad vältida, seda et ta mudasse kinni ei jääks.

Aksessuaarid

Jaapanlased ei kanna eriti ehteid. Vahest harva talismane kaelas, mis kaitsevad kurjade vaimude eest. Nende rüüd ise on juba nii välkakutsuvad, et sinna juurde pole enam midagi erilist vaja lisada.
Siiski on paar eset, mis on lahutamatud ühe korraliku riietuse juures.

Lehvik – Lehvik jõudis Jaapanisse ühes hiinlastega, see tähendab, et juba aegade alguses on Jaapanis olnud lehvik. Arvatakse koguni, et jaapanlased ise leiutasidki kokku-lahti volditava lehviku, sest klassikaline Hiina lehvik on lihtsalt lapik leht. Lehvik on kohustuslik ese iga peene daami või sõdalase juures. Nagu enne juba mainitud, siis Jaapani kõige esinduslikuma naistekimono Jūnihitoe, juurde kuulub samuti väga peen ja väljakutsuv lehvik.
Ka mehed kandsid lehvikut. See käis nende vöö vahel. Kunagi ei osutatud inimesele või esemele käega, alati lehvikuga
Kuulsad on ka Jaapani traditsioonilised lehvikutantsud, mida esitati teatrites ja festivalidel.
Ning kõige tipuks tehti ka lehvikuid, millega sai inimesi tappa. Need olid siis kas väga peenest ja teravast paberist või lihtsalt metallteradega nende otsas. Väga kaval, kas pole?